Sillaotsad Tenerifel

Nüüd tuleb üks nupuke📍, mida pole üldse lihtne kirjutada ✍️ ja veel raskem on iseendale 🪞tunnistada, et mina autoga 🚘 ja lakkamatu saare liiklusvoog 🚦ei käi omavahel kokku🛑.

Mimi-Ly (peagi 6-ne) on juba mõnda aega tundnud huvi surma teemade vastu ja surmaga seoses on tal väga palju küsimusi. Kui ta esimest korda selle teemaks tõstis, siis olin jahmunud, sest see tuli ootamatult ning võttis sõnad suust. Kuidas rääkida ühe väikese inimesega sellistel teemadel? Kas ma oskan vastata? Kuidas peaksin vastama? Tänaseks olen aga mõistnud, et võib-olla teab tema minust palju rohkem...

Need, kes mind kauem tunnevad, teavad et teater on olnud minu elus pikki aastaid. Mulle meeldib öelda, et igal inimesel peab olema oma "teater". See igaühe päris oma asi, mis teda inspireerib, maha laeb, täis laeb, valmistab suurt südamerõõmu, paneb pingutama, edasi püüdlema, unistama, enda sisse vaatama, iseenda vastu aus olema... Teater on see minu asi, mind käivitav jõud. Minu viis rääkida nendest teemadest, mis mulle korda lähevad, iseendast ja teistest ka. 

27.jaanuar, täiesti südatalv. Minul kangastub selle kuupäevaga kohe pilt lummehunnikutest, krõbedamatest külmakraadidest ja lumelükkamise järgsetest saunaprotseduuridest, et talvest väsinud konte mõnusa leiliga soojendada. Kasehalud ahjus praksumas, kuum tassike meelirahustavat taimeteed ja kell 19 koiku peale ära, sest päev on nii lühike ja õhtu liigpikk ning pime olnud. Kuidagi oli Eestis elades nii, et kui valgust vähe oli, siis olid energiavarud ka pidevalt seal miinimumi ligi, väsisid kiiremini ja vajasid rohkem nii und kui puhkust. Ma ei tea, kuidas teie energiapatareidega lood on, aga meie omad vajavad päikesevalgust. Ja palju. Hetkel on meil päevavalgust ca 11 tunni kandis. Ja ei tule tahtmist kella seitsmest end teki alla kerra keerata, päike ju alles taevas.

Nüüd on küll kuidagi niimoodi juhtunud, et mul tuleb selline tõsisem tahtmine blogisse kirjutada paar korda kuus, mida ilmselgelt on vähevõitu, kuid see ei tähenda sugugi mitte seda, et kirjutamismaterjali vähevõitu oleks. Minul on kuidagi viimasel ajal kiirevõitu olnud ning enne kui blogi ilmavalgust nägi lubasin ma iseendale, et see ei saa/tohi olla kohustus. Ja tore on tõdeda, et ma seda nii ei võta. Kirjutamine pakub mulle tegelikult palju rõõmu kui ma saan seda teha endale valitud ajal, vaikuses ja rahus, olles iseenda mõtete ja tunnetega. Selline mõnus teraapiline tegevus nagu päeviku pidamine. Soovitan soojalt, see toob meie fookuse pudru-mudrult (loe:igasuguselt jamalt) sellele, mis on oluline ja mis teeb hingele pai. Täna kirjutan ma taipamisest, kasvamisest ja igatsemisest.

Üle pika-pika aja taas üks postitus. Ja ma isegi ei plaani teie ees seekord vabandada, et nii pika pausi tegin. Kui te lugemisega selle kirjatüki lõppu jõuate, siis usun, et mõistate miks.

No nii, sügis 🍁 ammuilma käes, kaasas kohvritäis 🧳 haiguseid ja viiruseid, mida vastuvõtlikumatele lahkesti jagada. Samuti ei saa ära unustada tõsiasja, et kuna Tenerife on populaarne sügis-talvine puhkuse sihtkoht🛩️, siis tuuakse "vahvaid" viiruseid 🦠 meile kohale üle kogu maailma 🌍. Maadlesin ise just tükk aega bronhiidiga, nö jääkköha on veel siiamaani. Nõrk immuunsus, pikalt kestev kaliima ja konditsioneer on suure tõenäosusega see kombo, mistõttu õnnestus mul endale külge hankida veel üks häda. Kohalikus tervisekeskuses pani valvearst 👩‍⚕️ diagnoosi- põiepõletik ja määras ravi. Ravi läbi tehtud ja korraks läks nagu täitsa heaks, kuni eilseni, mil tuli väga äkki tugev selja- ja kõhuvalu ning palavik.

Pean ausalt tunnistama, et kodumaal elades oleksin iga aasta soovinud sügise vahele jätta. Ma tean, et väga paljudele mõjub just sügis rahustavalt ja meeliülendavalt. Mulle mitte! Ei ole ma suurem asi vihma, pori ja pimeduse sõber. Kolme sõnaga- suvi, kevad, talv... Ja kui ma nüüd iseenda vastu ka päris aus olen, siis ega ma siia külma või lume pärast pagenud, vaid pimeduse pärast. Eestis elades oli aastaid, kus sügisel polnud piki nädalaid päikest isegi piilumas näha. Pime, sombune, udune, unine ja minu jaoks- väga muserdav. Minu akud ei olnud kunagi tühjad kevadel (kevadväsimusest), vaid sügise lõpusirgel kui lootsid et ehk lõpuks ometi tuleb lumi ja valgust täis saab maa ning siis tuleb päike, mis kavalalt lumevaiba pealt kõrgustesse sillerdab. Saagu valgus!

Hola guapa! Hola princessa! Hola preciosa! Hola rubia! Loe: Tere ilusake! Tere printsess! Tere armsake! Tere blondiinike!