Teater- mu armastus

Need, kes mind kauem tunnevad, teavad et teater on olnud minu elus pikki aastaid. Mulle meeldib öelda, et igal inimesel peab olema oma "teater". See igaühe päris oma asi, mis teda inspireerib, maha laeb, täis laeb, valmistab suurt südamerõõmu, paneb pingutama, edasi püüdlema, unistama, enda sisse vaatama, iseenda vastu aus olema... Teater on see minu asi, mind käivitav jõud. Minu viis rääkida nendest teemadest, mis mulle korda lähevad, iseendast ja teistest ka. 

Kui varasemalt nautisin laval olemist, siis 9 aastat tagasi asusin põnevale rännakule lavastajana ning tänaseks olen lavale toonud 7 lavastust. Kõige erilisem side on mul lavastustega "Elu on- otsast teise", mille pühendasin oma armsale vanaisale ning "Kui rohkem pole öelda ega anda" mis oli äärmiselt teraapiline protsess ning päädis sisemise hingerahu ja andestusega. Pigem meeldib mulle lavale tuua ühiskonnakriitilisemaid teemasid, millega saab sügavuti minna, kuid vahelduseks on ka mõnus tegeleda lihtsamate, lõbusamate ja argisemate teemadega.

Kui me saarele peaaegu 2 aastat tagasi kolisime, siis ma olin ennast juba häälestanud nii, et ühel päeval on mul ka siin oma pisike teatritrupp. Iga asja jaoks on oma aeg ja mõttel on tohutu jõud. Nii juhtuski!

Eelmise aasta lõpul tegin üleskutse huvilistel endast märku anda ja uuel aastal oli pisike neljaliikmeline trupike koos. Minu uuteks teekaaslasteks kolm ägedat naist, kes pole varem lavalaudu proovinud ja astusid esimest korda publiku ette kodumaa sünnipäevapeol just selleks puhuks kokku kirjutatud ja lavastatud lühikeses eestlaseks olemise sisekaemuses. See pakkus meile kõigile palju rõõmu ja rahulolu, et ei ole küsimustki selles, et me oleme trupina alles oma teekonna alguses...

Need säravad silmapaarid lavalt tulles inspireerisid ja motiveerisid mind sedavõrd, et võtsin sahtlist poolelioleva materjali välja ning asusin loometööle. Naistepäeval kirjutasin veel viimased read ja valmis ta ongi - "MEES".

Muusaks minu kallis abikaasa ja pühendusega austusavaldus kogu meessoole:)