Nädalavahetuse getaway Agadiri

Kuna meil on hetkel Jaagu emps külas, siis saime pikema linnaloa, et natukeseks saarelt putku pista. Hoolimata sellest, et elame Aafrikale nüüd täitsa külje all, ei olnud me oma jalga sellel mandril seni maha saanud. Tenerifelt pooleteist tunni lennu kaugusel Atlase mäestiku jalamil, Atlandi ookeani rannikul asuv Agadir (tõlkes müür või kindlus) on üks Maroko suuremaid linnu. Hea õnne korral võib lennupiletid edasi-tagasi saada lausa 15 euro eest. Majutuse täitsa okikas hotellis koos hommiku- ja õhtusöögiga saab ca 30 euro eest per kärss. Nii, et täitsa mõistlikud ja taskukohased hinnad üheks pikemaks nädalavahetuseks teisel kontinendil.

Lennukist maha astudes saad kohe aru, et sa ei ole enam Euroopas. Kõik on puhas äri ja kohalikud kasutavad ära iga võimalust valgetelt eurooplastelt oma kukrusse võimalikult palju dirhameid (kohalik valuuta 100 dirhamit=10 eurot) korjata. Pöialt ja nimetissõrme hõõruti kokku juba selle eestki kui osutati taksode poole. Mõistlik on mitte midagi küsida ja silmsidet vältida, sest see on neile juba märguanne, et oled valmis oma rahakotti kergendama. Hilisõhtune taksosōit hotelli võttis seest korralikult kõhedaks, sest suur autodevoor sõitis igaüks täiesti oma äranägemist järgi ning kuigi siin-seal võis näha vormides politseinike, siis liikluseeskirade järgimise jälgimisega nad küll ei tegelenud. 

Aga nüüd siis natuke muljeid sellest, mida nägime ja kogesime:

• Souk El Had- linna suurim ja tuntuim turg, kus oma igapäevast leiba teenivad ca 6000 müüjat. Turult võib põhimõtteliselt kõike leida, alates vürtsidest ja puuviljadest kuni vaipade, keraamika, mööbli ja elektroonikani. Tohutul turuplatsil kõndides on selline agressiivne ja pealetükkiv müügitehnika küll väga väsitav ja võõras, kuid samas oli see ka põnev ja silmaringi avardav. 
  
  
• Päikeseloojangu matk kaamlitega ja kodune õhtusöök kohalike juures- küll kõlab romantiliselt...aga see oli tegelikult kõike muud...Tundus sedaviisi, et see on ühe suure perekonna pereäri (Marokos ei eristata pere ja sugulasi, vaid kõik sugulusliini pidi seotud inimesed moodustavad perekonna) ning tööüleanded olid jagatud ka lastele. "Romantiline matk" läbi "kõrbe" kuni "maalilise" Souss`i jõe kaldale. Tegelikkuses kulges matk mööda rada, mida ääristasid kaunid eukalüptipuud, kuid mille all ning ümber vedeles igalpool tohututes kogustes prügi. Samas möödusime kuningas Mohammed VI tohutul maa-alal paiknevast uhkest residentsist ning suursugusest aiast, mida valvamas mehtitatud valve. Matk kestis ca paar tundi ning lõppes kohalike hütikeses koduse õhtusöögiga. Oli tunda, et see soe ja armas perenaine oli meile südamega toitu valmistanud ning see õhtusöök oli kõikidest toidukordadest kõige maitsvam ning õhtusöök minu jaoks reisi meeldejäävaim hetk. 

• Kondliga  Kasbah Oufella (tõlkes  ülevalpool müüri) kindlusesse- seda 16.sajandil rajatud kindlust on tabanud kaks ulatusliku maavärinat ja tsunaamit, viimane 1960.aastal, mil 5,8 magnituudilise maavärina ja ligi 300 meetrise sisemaale trüginud hiidlaine järel hukkus ca 15 000 inimest. Kodututuks jäi üle 35 000 inimese. Hukkunud maeti ühishaudadesse kindluse ees olevale maa-alale, kuhu täna on istutatud puud ning mis on püha paik. Kindlust saadi taastama hakata alles 2020.aastal, sest islami kultuuris kestab selliste katastroofide puhul hauarahu 60 aastat. Loomulikult olid ka kindluse ümbrusesse kogunenud kohalikud agressiivse müügitehnika ja ei-vastusega mitte leppivad ärimehed, kes ei lasknud ühelgi turistil mööda lipsata. Nii haakis meile sappa üks kivimüüja, kes lisaks kivide müümimesele tükkis meile giidiks. Giidikõne varjus oli tunda tema tohutut uhkustunnet oma maa ja kuninga üle. Mida päev edasi, seda rohkem ma mõistsin, et kuningas on Marokos au sees ja teda armastatakse, lausa ülistatakse. Marokos kõrguvatele tähtsamatele mägedele on kirjutatud kolm sõna: Allah, kodumaa, kuningas. Minul tekkis sellega korralik error, sest ma nägin, millises vaesuses elab selle kuninga rahvas ja millises rikkuses elab kuningas ise. Kas mitte headus ja ustavus ei hoia kuningat ning lahkuse kaudu ei kindlusta ta oma trooni? Reisi lõpuks mõistan, et kuigi minul on seda viletsust ja vaesust valus vaadata, siis nad ise on rõõmsad ja õnnelikud.

• Automatk Agadirist päris elu-olu juurde sisemaale- teekonnal läbisime rannikul paiknevat kõrbevälja, väikeseid kohalike külasid, kilomeetrite viisi kõrbelist tühermaad, millel kohalikud lambaid ja kitsesid kasvatasid. Igalpool silma riivamas prügi. Ka ei kusagil, kus ühtegi hingelist ei ole kilomeetrite raadiuses, näen ma igalpool prügi vedelemas. Trööstitu on see vaatepilt ja tahaks kohalikelt küsida, miks te küll teete nii oma koduga? Ja kui palju vaesust...Suvalistest asjadest kokku klopsitud onnid, kus kitsede, kanade ja lammaste vahel mängivad lapsed. Sellistel hetkedel mõistad kui palju on sul endal ja sinu rahval, mille üle iga päev tänulik olla ja millest rõõmu tunda. Teekonnal peatusime keraamikakojas. Maroko keraamika on tuntud ja hinnatud üle maailma. See on üks nende kultuuri uhkuse ausammastest. Iga ese on unikaalne kunstiteos ning unikaalsed töövõtted on edasi antud põlvest-põlve. Järgmine pikem peatus oli meil Tizniti linnas (kogu linna ümbritseb kõrge 9 km pikkune müür), mis on tuntud kui Maroko hõbeehete pealinn ja kus toimub igal aastal hõbeda festival. Selles linnas töötavad Maroko kuulsaimad ehtemeistrid, kelle vilunud näppude vahel valmivad hõbeniidist imekaunid ehted. Terve päev kestnud matk lõppes Medina d`agadiris- itaallasest arhitekti Coco Polizzi poolt loodud miniatuurses keskaegses Agadiris. Mudast, puidust ja kivist rajatud ehitiste vahel kitsaid tänavaid mööda kõndides oli küll tunne justkui oleks ajahüppe keskaega teinud. 

Kas me läheks teist korda Agadiri? Ilmselt mitte, kuid ühe korra ära käia soovitame kindlasti.