Mimi-Ly (peagi 6-ne) on juba mõnda aega tundnud huvi surma teemade vastu ja surmaga seoses on tal väga palju küsimusi. Kui ta esimest korda selle teemaks tõstis, siis olin jahmunud, sest see tuli ootamatult ning võttis sõnad suust. Kuidas rääkida ühe väikese inimesega sellistel teemadel? Kas ma oskan vastata? Kuidas peaksin vastama? Tänaseks olen aga mõistnud, et võib-olla teab tema minust palju rohkem...
Ühel õhtul terrassil istudes ja tähti vaadates küsis ta minu käest:
"Emme- miks sa siia tulid?"
Mina: "Kuhu siia?"
Mimi-Ly: "Noh, siia, sellesse maailma!"
Mina: "Sellesse maailma? Kas siis on veel teisi maailmasid?"
Mimi-Ly: "Emme...muidugi on!"
Üks teine õhtu. Istume terrassil pleedi sees keras ja vaatame koos tähti:
Mimi-Ly: "Emme- taevas on nii palju ingleid!"
Mina: "Ingleid? Kas sa mõtled neid tähti?"
Mimi-Ly: "Need on inglid. Igal inglil on oma täht!"
Vaikus...
Täiesti suvaline hetk keset päeva:
Mimi-Ly: "Emme- kui inimene saab hästi vanaks ja ei jaksa enam elada, kas siis ta sureb ära?"
Mina: "Võib küll nii olla. Kõik inimesed surevad ükskord."
Mimi-Ly: "Ja sina sured ka siis kui sa oled hästi vana ja enam ei jaksa?"
Mina: "Ma loodan küll, kuid seda me ette ei tea."
Pikk vaikus...
Mimi-Ly: "Ja siis sa lähed ka inglina teiste inglite juurde ja paistad siiamaani välja?"
Mina: "Muidugi, siis on minul ka oma täht ja paistan siiamaani välja"
Need on vaid üksikud näited meie üsna tihedast suhtlusest esmapilgul morbiidsetel teemadel, kuid tegelikult on need arutelud täis väikese inimese siirast ja tunnetusliku sisemist tarkust ning suure inimese elukogemust, mis jääb tihti selle siira lapsemeelse tarkuse varju.
Add comment
Comments