Vähe on palju

Nüüd on küll kuidagi niimoodi juhtunud, et mul tuleb selline tõsisem tahtmine blogisse kirjutada paar korda kuus, mida ilmselgelt on vähevõitu, kuid see ei tähenda sugugi mitte seda, et kirjutamismaterjali vähevõitu oleks. Minul on kuidagi viimasel ajal kiirevõitu olnud ning enne kui blogi ilmavalgust nägi lubasin ma iseendale, et see ei saa/tohi olla kohustus. Ja tore on tõdeda, et ma seda nii ei võta. Kirjutamine pakub mulle tegelikult palju rõõmu kui ma saan seda teha endale valitud ajal, vaikuses ja rahus, olles iseenda mõtete ja tunnetega. Selline mõnus teraapiline tegevus nagu päeviku pidamine. Soovitan soojalt, see toob meie fookuse pudru-mudrult (loe:igasuguselt jamalt) sellele, mis on oluline ja mis teeb hingele pai. Täna kirjutan ma taipamisest, kasvamisest ja igatsemisest.

Käisin detsembri alguses Eestis. Kodumaa tervitas mind -19 külmakraadi ja paksu lumevaibaga. Esimene sõõm kodumaa karget õhku võttis korraks lausa hinge kinni. Esimesest sõõmust toibununa nautisin ma taaskord igat hetke nendel kahekäesõrmedel loetavatel päevadel suure tänutundega. "Nüüd vist nii ongi", taipasin ma. Mu kodumaa ei ole enam igapäevane ja koosoldud aeg ei ole enam iseenesest mõistetav. Vaid kõik on eriline ja südamelähedane. Ma märkan nii paljut, mis enne oleks justkui peidus olnud (nii juhtub kui seda pudru-mudru liiga palju saab). Ma imetlen, armastan ja igatsen oma kodumaa loodust...ma imetlen, armastan ja igatsen oma perekonda ja armsaid sõpru... ja tahan neile öelda, et minu pärast ei ole vaja muretseda, sest ma olen just siin kus ma olema pean, mul on hea olla ja ma olen õnnelik... küll teid igatsedes, aga ikkagi õnnelik. Eestist tagasi sõites ma taipasin "Ma olen kodus!". Eestis olles on alati selline kodune tunne, kuid seekord ma tundsin esimest korda end külalisena. Kummaline...

Ma ei tea, kas asi on selles, et keerutas selle 4 vanusele ette või hoopis selles, et  viimased kolm-neli aastat on mind nii palju kasvatanud ja õpetanud ning mul jääb taaskord üle olla vaid tänulik selle eest, sest see on pannud mind olema iseenda vastu täiesti aus ja talitama oma südame järgi. Kuhugi on kadunud see sotsiaalne surve tegema mingeid asju, mida ma üldse teha ei taha, viibima seltskondades, kus ma ennast mõnusalt ja hästi ei tunne, suhtlema inimestega, kes lihtsalt ei ole minu inimesed. Jumala okei on öelda ei kui ma seda tahan. Mul ei ole vaja kellelegi meeldida, vaid ma tahan olla koos nende inimestega, kellega ma saan olla mina ise ja kes on minuga nemad ise. Lihtne ja aus. Vähe on palju!

Nii et olles surve alt vaba tegema mingeid asju mida ma ei taha teha, siis on ju aeg täiesti küps tegemaks seda, mida olen ammu igatsenud ja mis on minu suur Armastus. Trummipõrin... Loomulikult on see teater. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tenerifel on täpselt puudu üks tore eestlaste teatritrupp. Sest publikut jagub, hooajal (oktoober-aprill) kindlasti. Loodan, et suudan kübekesegi oma teatriarmastust värsketele trupiliikmetele edasi anda ning meid ootab ees põnev ja avastusterohke ühine teekond. Mina usun sellesse ja olen optimistlik. Pisikeste sammukestega, aga alati vapralt edasi! Küll te meist kuulete, kas varem või hiljem :)

Kuna see on tõenäoliselt ja ilmselgelt sillaotsadtenerifel.com selle aasta viimane postitus, siis on ju just õige hetk soovida teile kõike seda, mida isegi sooviks uuelt algavalt aastalt: usku ja lootust, palju armastust, eriti enesearmastust, avatud meeli, aega iseenda jaoks, rõõmu, nalja ja  naeru, kordumatuid hetki kordumatute pere, lähedaste ja sõprade seltsis, tugevust ja sitkust. Olgu päikest, pilvi ja äikest. Aga kõike täpselt parasjagu. Käremaruvahvat aastavahetust :)