Pean ausalt tunnistama, et kodumaal elades oleksin iga aasta soovinud sügise vahele jätta. Ma tean, et väga paljudele mõjub just sügis rahustavalt ja meeliülendavalt. Mulle mitte! Ei ole ma suurem asi vihma, pori ja pimeduse sõber. Kolme sõnaga- suvi, kevad, talv... Ja kui ma nüüd iseenda vastu ka päris aus olen, siis ega ma siia külma või lume pärast pagenud, vaid pimeduse pärast. Eestis elades oli aastaid, kus sügisel polnud piki nädalaid päikest isegi piilumas näha. Pime, sombune, udune, unine ja minu jaoks- väga muserdav. Minu akud ei olnud kunagi tühjad kevadel (kevadväsimusest), vaid sügise lõpusirgel kui lootsid et ehk lõpuks ometi tuleb lumi ja valgust täis saab maa ning siis tuleb päike, mis kavalalt lumevaiba pealt kõrgustesse sillerdab. Saagu valgus!
No vot siis. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma hakkan lund igatsema. Seda paksu, kohevat ja pehmet lumevaipa, mida aastaid sai kuude kaupa kühveldatud nii et käed tahtsid otsast ära kukkuda. Siis kui jälgisid ilmateadet ja kui lubas korralikku lumesadu, siis panid hommikul kella kuueks äratuse, et jõuaks ära kühveldatud kinnituisanud ukseesise, teeraja autoni, vabastada auto raske lumepuhvaika alt ja rajada diislisuksule raja väravast välja. Kui väikesel külavaheteel jäid autoga lumevaaludesse kinni ja ei saanud ei edasi ega tagasi. Rahutud ja jorisevad lapsed ootamas tagaistmel lasteaeda jõudmist. Kui sa siis helistad valla teehooldajale ja teatad, et oled kolme lapsega lumekuhja otsas kinni ja sulle kuluks abi ära ja kui siis sellepeale teatatakse, et tööd on palju- ei tea, millal jõuame. No okei. Kui sa siis jõuad veel paar korda samale numbrile helistada ja rääkimise asemel lased talle laste häälekat rahulolematust antud olukorra suhtes ja lisad ise lõpetuseks, et me endiselt ootame. Ja kui see ei aita, siis kutsud kohale väimehe teisest valla otsast labidaga. Kui ikka ise ei tee, siis ei tule sellest asjast midagi välja! Kui sahk ja abivägi jõuab kohale siis kui kirjeldatud koha juures laiutab suur valge auk ja eemalduvad rehvijäljed. Ja kõik see toimus alati siis kui Jaak pendeldas välismaa vahet. Tuli paks lumi maha, elekter läks paariks päevaks ära, auto ei läinud tööle, katki läksid kõik võimalikud ja võimatud asjad. Koguaeg midagi juhtus, millega pidid hakkama saama ja tegelema. Ja kui Jaak oli kodus, siis ei lund, ei äpardusi, parandamist vajavaid asju... Kipub ikka nii olema, et asjad juhtuvad siis kui sa üldse pole selleks valmis. Hoolimata eelkirjeldatud talvistest ettevõtmistest tuleb aeg-ajalt ikka lumeigatsus peale, seda eelkõige muidugi jõulude paiku. Aga sinna on veel omajagu aega, las see igatsus laseb end veel oodata.
Sügis siin on hoopis midagi teistsugust. Soojapügalad on meil endiselt suvistes kõrgustes, sest mõne päeva jagu tagasi saabus Aafrikast taas kaliima ning näiteks täna kesköine temperatuur oli +32 kraadi. Sügis tervitab end siingi langevate lehtedega, mille soe tuul keerutab lopsakate ja õitsvate põõsaste alla. Sügis kevade ja suvega käsikäes. Ilus on!
Tegelikult ei olnud mul alguses üldse plaani sellest kirjutada, vaid tahtsin teiega jagada seda, kuidas väikestel koolijütsidel läheb, aga kukkus hoopiski nii välja, et rändasin mõtetega Eestimaa sügisesse ja talvesse. Koolimuljed tulevad järgmise nupukesega.
Värvilist ja päikeseküllast sügist Eestimaale!
Add comment
Comments