Koolilood VOL 2

Nagu viimati lubatud sai, siis seekordne nupuke on laste kooliteemadel. Pean oma sõna!

Alustan Ketsist, kes septembrist õpib Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi 9.klassis, kuigi tegelikult oleks pidanud alustama ta sellel aastal gümnaasiumis. Mis sa teed kui su vanematel tuleb kolmekümnendate lõpus hull idee kolida 300 km kaugusele Aafrikast ning alustada uut põnevat ja ootamatuseid täis peatükki. Toetava tütrena annab ta sellele ideele rohelise tule ja on isegi avatud kogema midagi uut ning põnevat. Just sinna see vahele jäänud aastake läks. Eesti 8.klassist otse pika hüppega Hispaania 10.klassi, aasta hiljem jõudmas otsusele, et tahaks ikkagi selle vahelejäänud 9.klassi ja gümnaasiumi Eestis läbi teha. Ja miks õhtukas, mitte tavakool? Kui tuleb tahtmine päikesekoju minna, siis see võimalus on alati olemas ning vajadusel saab olla ka distantsõppel. 

Mimi-Lyl läheb koolis võrreldes eelmise aastaga tublisti julgemalt ja osavõtlikumalt. Pungake on lõpuks õide puhkenud ning võtab kõigest rõõmuga osa, vastab isegi õpetaja küsimustele, mängib ja suhtleb kaaslastega. Ühesõnaga ta saab hispaania keelest aru, kogub sõnavara ning iga päevaga järjest enam julgeb õpitut välja öelda. 

Pesamuna Itil tuli pisar silma kahel esimesel päeval, vastupidiselt kaaslastele, kes alles teisest päevast oma rahulolematust silmavee ja kõrgemate toonidega välja otsustasid näidata. Ärkab see kolmene väike koolijüts hommikuti hea tujuga ning seab rõõmsalt sammud kooli poole. Õpetaja ütleb, et Iti on väga tagasihoidlik ning talle ei meeldi kui talle väga lähedale minnakse. Eestlasele omaselt on tema isiklik ruum veel üsna pirakas, kuid see on tasapisi vähenemas. Õpetaja juhistest saab aru, sest õpetaja Ana on lisaks hispaania keele võtnud appi nii kehakeele kui miimika ja see on meie pesamunale juba täitsa tuttav suhtlusviis (on ta seda isegi juba paari aasta jagu harrastanud). Juba on tulemas ka esimesed hispaania keelsed sõnad, segamini eesti keelsetega. Tasa ja targu, kuhu siin ikka kiirustada. Tark ju ei torma!

Praegu aga oleme "kuumapühadel", sest Kanaaride haridusamet otsutas kõik lapsed kuuma eest kodudesse peitu saata. Juba pea kolme nädala jagu oleme siin rekordkaliima kuumapügalatega rinda pistnud (päevased temperatuurid 40 kraadi kandis ja öised 30 kraadi lähedal). Uue nädala alguses on oodata inimlikku ilmakest, seni tuleb veel vastu pidada. Kuna ka meie kodus on igalpool väga palav ja umbne, välja arvatud elutoas, siis oleme terve bandega ennast "diablo-kaliima" (loe: kuradi kaliima) eest just sinna sättinud. 26 kraadine toatemperatuur võimaldab mõelda, mängida ja magada. 

Oleme siin ootusärevuses, sest järgmisel nädalal tulevad saarele taas meie emad. Juhhhuuuu! Vanaemasid oodatakse pikisilmi, igapäevaselt neile pilte ja kaarte joonistades:)