Täna on tahtmine kirjutada üks pisike nupuke kodust ja kodutundest... Ja siis sellest, et see eriline tunne võib olla olenemata sellest, kus sa elad ja kus asub füüsiliselt sinu kodu. Ja ma olen üks õnnelik inimene, sest mul on tegelikult päris omajagu kodusid kui ma sellele mõtlema hakkan. Eestis on neid muidugi kõige rohkem. Kodutunde loovad inimesed, sulle kallid inimesed. Ja selleks ei pea sa isegi päriselt kodus olema. Ja nende inimeste eest olen ma elule südamest tänulik.
Me väga armastasime ja hoidsime oma Eesti kodu. Seda punase katusega majakest, milleni viis pikk ja kitsas kruusatee. Seda kodu põldude ja metsade vahel, kuhu sündisid Mimmu ja Iti. Seda armast saunamajakest oja ja tiigi veerel, kuhu alati olid sõbrad oodatud. Seda metsatukakest, kus toimetasid meie lambad Matu, Mürsik, Mustik ja Punik. Seda lauta, kus kaks uhket ja kaunist kukke oma naiskadel silma peal hoidsid. Seda tiigi tagust väikest küngast, mida ääristasid sarapuud ja kus puhkavad meie kaks armast sõpra Hippy ja Hannah.
Me olime seal õnnelikud kui me olime kõik koos. Kahjuks aga oli väga palju seda aega kui me ei olnud kõik koos ja siis me jõudsimegi äratundmisele, et meie KODU oleme ME ise. Koos!
Ja nüüd oleme me siin...kodus, mis loob uusi mälestusi....ja tunne on mõnus, soe ning kodune.
Add comment
Comments