Vahest on ikka hea, et see sotsiaalmeedia olemas on. Need on need hetked kui sinuni jõuab päriselt ka selline infoℹ️, mis sind kõnetab. Ühesõnaga hüppas "feisbuuki skrollides" ette, et teisel pool saart Los Realejoses Socorro rannas🏝️ toimuvad iga aasta augustikuus rannas kogukonnakino-õhtud📽️ ja täitsa ilma rahata. See tundus küll midagi sellist, mida tahaks kogeda ja talletada. Rääkisin Ketsile, et selline kino-versioon täiesti olemas on ja loomulikult oli ta sellest mõttest sama vaimustunud kui mina. Mõeldud-tehtud!
Valisime siis kavast filmi välja ("Jurassic World Dominion"), pakkisime rannalina, pleedid ja padjad kaasa ning sõitsime teisele poole saart (läksime mööda kiirteed, sest ütlesin, et mina seal mägede vahel "tikkida" (loe: sinka-vonkatada) ei taha. Mõtlesime, et ostame söögid kuskil sealt poest või sööme kohapeal. Kohalejõudes avastasime, et lähiümbruses ei ole mitte ühtegi poodi. No hästi, mingi rannaputka ikka rannas on? Pika tiirutamise peale leidsime kaugel rannast tee ääres ühe tasku, kuhu auto 🅿️🚙 vahele ära mahutada (juba autode järgi võis aimata, et mõnest inimesest on asi kaugel). Korraliku jalutuskäigu jagu hiljem jõudsime randa ning võtsime suuna rannakohvikule. Ja loomulikult on see kinni.✋🛑 Sest tegelikult on täna üldsegi suur püha ja peaaegu kõik müügiga tegelevad asutused on saarel suletud. Okei, no see läks nüüd küll veits viltu🙉. Hakkasime siis rannal inimeste vahel endale paraja suurusega platsi otsima. See ei olnud ka lihtsamate killast, aga saime hakkama. Viskasime siis ennast hämarduva taevalaotuse alla pikali ja kuulasime, kuidas ümberringi kõik midagi nosisid 🍿(muideks me mõlemad olime hommikusöögiga ainult piirdunud). Et mõtted mujale viia, siis süvenesin sellesse idülli. Lained loksuvad õrna mühinaga randa, inimesed hullavad vees ja lasevad lainetel end kiigutada. Päike on peaaegu loojunud ning taevalaotus silmaga nähtavalt hämardub (selline tunne nagu keegi keeraks valgust vaikselt pimedamaks). Sa oled ümbritsetud rõõmsatest inimestest ja positiivsest energiast (kui keegi rahvasummas näiteks aevastab, siis kostub erinevatest suundadest salud (loe:terviseks), naer nakkab ja ühiselt ergutatakse helitehnikuid, kui süsteem mingi errori viskab. Ühesõnaga sul ei lasta üksi olla, vaid tõmmatakse sind sujuvalt oma energiasse kaasa). Pikutad mõnusalt õhtu hilja ookeani ääres🌊🌅, vaatad pilvisesse taevasse ning mõtled, et ma olen kinos. Mõnusa idüllilise olemise lõhub äkitselt paras kogus liiva peas ja näos. Neiu kes oma linakest tahtis sättida ehmus korralikult ja vabandas punastades. Liiv näost pühitud, suundusin oma mulli tagasi. Selleks, et mitte oma peanuppu teistele kinokülastajatele vaate ette sättida, otsustasid mitmed varem lahkujad sisaliku 🦎kombel mööda liiva inimeste vahelt treppide poole roomata. Tühi kõht ja pikk tagasisõit pani meidki enne lõppu lahkuma. Asjad pakkisime kotti pikali olles (proovige- ei ole väga lihtne) ning hetk enne seda kui me olime ka juba valmis roomajarolli astuma, hops läks kõik pimedaks. Avanes ideaalne võimalus. Kuna kõhud olid nii tühjad, siis otsis Kets võimalusi tagasiteel koju keha kinnitamiseks. Loomulikult oli see suletud. Pidime koduni kannatama. Gepsulugeja (loe: GPS) Kethi saatis muidugi meid otse minu õudusunenäosse😱- kottpimedas mööda kitsaid mägiteid 🏔️kodu poole. Jap- me sõitsime valele poole. No, mis seal ikka. Adrenaliinitulva ja kurvidega ei tiku vähemalt uni peale. No ma ei tea miks, aga minu jaoks öised teed keset mägesid on kriipid (loe:hirmsad). Ees sõitis enamuse teest vana krigisev ja kolisev kastikas sellise hooga, et imestad, et see kurvi väänates kummuli ei lähe. Sõites tunned nagu oleksid ühes stseenis "Mägedel on silmad", mis on nooruspõlve üks hirmsamaid õudukaid. Raputad hirmujudinad sellele mõeldes maha ning sõidad vapralt edasi.
Turvaliselt ilma "mäekollide" kätte sattumiseta jõuame koju, pistame pintslisse mõned ploomid ja läheme tuttu. Aga õhtu oli äge ja sürr!
Add comment
Comments