Juba aasta täis🫶

Täitsa uskumatu, aga tõesti on sellest juba aasta kui me konteineriga Eestist oma maise kraami teele saatsime, pere ja sõpradega ühe korraliku fiesta ja baila maha pidasime, ise uue põneva peatüki avasime ning lootusrikkalt Päikesekodu poole teele asusime.

Aeg ikka läheb lennates ja siin elades läheb nagu eriti kiiresti. Tagasivaadates ma mõtlen, et kuidas ma ometi Eestis jõudsin kõike seda teha, mida ma tegin. Täitsa segane rööprähkleja, pole siis ime kui sellise tempo juures kuskilt midagi järgi annab ja tundub et minu hellaks kohaks on vaimne tervis. Sellest kogemusest olen ehk eriti palju õppinud ning see tõi mu siia- hingekoju. Sest just niimoodi ma hetkel tunnen, mu hing on kodus (isver, praegu seda kirjutades tuli tibutagi üle kogu keha- äge kui keha niimoodi tundele reageerib :)). Ja vaim on taas tasakaalus minu ülejäänud minaga. 

See aasta on pakkunud ühest küljest väga palju avastamisrõõmu, ent samas ka teise samapalju õppetunde. Kui aeg on küps ja õige, siis jagan teiega, mida meil siis selgeks õppida tuli.  Meie kõigi maailmapilt on palju avardunud, oleme rohkem teada saanud iseenda ja teineteise kohta, kohaneme ja kasvame siin kõik üheskoos. Ja kasvukeskkond on kuradima mõnus. Loomulikult ei ole terve see aasta olnud pilvitu ja muretu. Ikka tuleb ette keerulisemaid hetki ja olukordi, millega rinda pista, aga siin on kuidagi lihtsam nendega toime tulla. Isegi kui midagi on kehvasti, siis vähemalt päike paistab ning ilm on ilus ja see võtab juba suure osa murekoormast maha. Ja lõppude lõpuks on ju katsumused vajalikud, et me teadvustaksime endale kui tublid, ägedad ja tugevad me tegelikult oleme. Keerulistes olukordades mõistad alles kui võimekas sa tegelikult oled. Ja aitäh tuleb ka öelda- kõige selle eest, mis selgeks sai või lõpuks ometi kohale jõudis :) Mõnikord on mõnda asja raskem selgeks saada ja astud ikka/jälle ühte samasse ämbrisse ning vahest lajatab see ämber sulle mürtsuga pähe. Ja küll see sõnum siis ka kohale jõuab!

Aga kuidas me siis aasta aega hiljem end siin tunneme? Tänaseks saan öelda, et mõnusalt ja koduselt. Mu süda läks palju kergemaks kui mõned kuud tagasi Kethi ütles mulle, et tead emps- kui sa praegu ütleksid mulle, et kolime Eestisse tagasi, siis ma enam ei tahaks. Eks me siin kõik igatseme muidugi oma lähedasi ja sõpru ning oleme tänulikud nende hetkede eest, mis siin või sealpool ookeani koos veedame. Teate küll ju seda ütlust- mida kaugemal, seda kallim. 

Nüüd on aga selline lugu, et mina ja lapsed sõidame järgmisel nädalal Eestisse ja Jaak jääb koos karvaste sõpradega kodu valvama ning tööd tegema, nii et ma ei oska teile isegi praegu lubada kui palju aega/tahtmist/indu on mul sellel ajal blogiga tegeleda, aga luban, et kirjutan igakord kui tuleb tahtmine kirjutada:):):)