Oleme nüüd juba kolme nädala jagu lastega Eestis olnud ning aeg see lendab lausa linnutiivul. Ometi on ju päris suure varuga aega, et peaks nagu jõudma kõike teha, mis plaanis ja kõiki näha, keda tahaks. Aga no võta näpust... Ei ole mõtet üldse midagi väga ette planeerida, sest nagunii ei lähe asjad nii nagu plaanitud. Nii, et võtame siin üsna vabalt ja läheme suvise vooluga kaasa. Nii on kõige lihtsam ja stressivabam. Eks natuke planeerimist on ikka vajalik, sest kõigil on ju oma tegemised ja toimetused. Aga kes ikka klappima tahab saada, see ka saab. Ja kui me veel kohtunud ei ole, aga sa sooviksid meid näha, siis kolme nädala jagu on veel aega. Nii, et võta aga julgesti ühendust:)
Väga palju on minult küsitud, et noh- kuidas on? Hakkasid kodumaad igatsema, jah? Tagasi ei hakka veel tulema? Kuidas siis on- kas "isehakanud latina" igatseb koju tagasi? Nii, et mõtlesingi sellel teemal natuke peatuda ja kuna ma pole selle aja jooksul isegi blogi lahti võtnud, siis mõtlesin, et miks mitte üks pisike nupuke teha.
Loomulikult igatseme me kodumaad ja seda väga lihtsalt põhjusel- kallite inimeste pärast. Samuti poeb vahepeal põue igatsus Eesti looduse, toidu, kultuuri, kohtade, emakeeles kõnelemise jm järele ja see on jumala okei ning arusaadav. Kuid pean ütlema, et siin olles on jälle tekkinud vastupidine igatsus päikesekodu, oma lemmikute, saare-sõprade ning loomulikult Jaagu järele (kes kuumalainet trotsides usinalt tööd teeb ning meie karvaste sõprade ja kodu eest hoolitseb). Igatsetakse ja mõeldakse ikka neile ja sellele, mis ei ole lähedal. Aga vastuseks siis nii paljude küsimustele- ei, me ei hakka tagasi tulema, sest me oleme seal õnnelikud ja rahul. Loomulikult on mõnus ka siin käia ning ideaalis võikski nii olla, et mõnusad ja vaheldusrikkad Eestimaa suved veedaks siin ja siis läheks koju tagasi. Manifitseerime siis, et ühel kenal päeval on meil kuskil kodumaa põldude ja metsade vahel oma pisike suvekodu, kuhu me kenasti kogu perega ära mahume. Me ei ole ka kunagi öelnud, et me ei tule kunagi tagasi, sest me ei tea seda. Teie ka ei tea, kus te olete aasta või aastakümnete pärast. Keegi ei tea. Aga täna on igatahes nii ja olen mõistnud, et loebki TÄNA, sest eile oli juba ära ning homme pole veel kätte jõudnud :)
Nii, et armsad blogisõbrad- nautige tänast ja ehk mõni homme kohtume:)
Add comment
Comments