Yo hablo un poquito español

Yo hablo un poquito espanol- ma räägin natuke hispaania keelt. 

"Keel on nagu kultuuri maanteede kaart. See ütleb meile, kust inimesed tulevad ja kuhu nad lähevad" (R.M. Brown)

Ehk siis tulemas pisike nupuke sellest, kuidas meil siis siin pool aastat hiljem selle hispaania keelega ikkagi on ja kui hästi on see meile külge hakanud.

Hetkel saab edetabel selline olema:

1. Ketsu (pisukese edumaaga, aga iga päevaga järjest enam konkurentidest eespool)

2. Kedy (hetkel veel tihedalt kannul, aga samm hakkab ära väsima)

3. Mimmu (oskab vahvaid laule, mille abil saavad selgeks numbrid, värvid ja tervitused)

4. Jack (no natuke juba oskab küll, aga saaks tublisti paremini)

5. Iti (kaval Iti ei jaga meiega oma teadmisi ja kogub muudkui varasalve)

6. Annu (kodune emme võtab ka päevaplaani keeleõppe :)

Väikesed selgitused siis edetabelile lisaks. Pole imestada, et kullaväärsel kohal on hetkel Kethi, sest tema on igapäevaselt keele sees meist kõige enam. Lisaks hispaania keelele suhtleb ta igapäevaselt lisaks ka inglise keeles. Keelekümblus topeltvannides! Ega see lihtne ei ole, aga iga sammuga läheb kergemaks! Ise ta ütleb, et saab juba väga paljust aru, aga rääkida veel pelgab. Vajadusel ikka räägib ka ja siis üllatab kõiki klassikaaslaseid. 

Mina olen kinnitust saanud sellele, et ühest küljest hakkab mulle keel täitsa hästi külge ja teisest küljest on abiks julgus proovida rääkida ja mitte karta valesti rääkida. Pole midagi öelda, et kõige paremini õpib siis, kui sa igapäevaselt tegutsed selle nimel, et omandada sõnavara ja selles keeles rääkida ja samas ka kasutad õpitud sõnavara. Mina nii püüangi teha. Igapäevaselt kasutan hetkel keeleõppeks äppi Duolingo (õpin hispaania keelt ja hoian meeles inglise keelt) ja püüan päevas leida selleks ca. 30 minutit. Lisaks on mul märkmik, kuhu panen uusi väljendeid järjest kirja. Enamasti tekivad need vajaduspõhiselt. Näiteks kui sa ei soovi poest osta valmis hakkliha ja soovid ise sobivad tükid välja valida ja paluda hakklihamasinaga peeneks lasta- aga kuidas seda öelda? "Molida por favor". Või kui soovid restoranist toidu kaasa võtta ja ütled "Para llevar por favor". Lisaks olen mina peres see, kes kõiksugu asjaajamistel peab rääkimise enda peale võtma. Kui jään hätta, kasutan tõlkeäpi abi ja tegelikult saab kõik jutud aetud. 

Mimmu on meil väga tubli. Kui Kethil on abivahendiks olnud inglise keel, siis temal on vaid kehakeel ning nii on see meie pisike "suur" tüdruk pidanud igapäevaselt uue kultuuri ja keele sees kohanema. Heameelega õpetab ta meile uusi sõnu ja laule ning laulumänge. Suure ja tubli õe kombel püüab ta teadmisi edasi anda pisiõele, kelle sõnaline peegeldamisoskus on veel tagasihoidlik. Multikaid vaadates eelistab kord eesti keelt ja teinekord hispaania keelt. Õpetaja sõnutsi läheb Mimil koolis hästi, saab talle antavatest juhistest aru, laulab ja kordab kaasa, mängib koos teistega. Öösiti kipub vahest hispaania keeles ka sonima. Nii, et vaene väike pea ei puhka isegi magades. 

Jaak on hoorajal igatahes stardipositsiooni sisse võtnud ja valmis kohe startima. Motivatsioon on ka varasemast tunduvalt kõrgem. Tema tahab ikka koolis keelt õppida- nii et otsime hetkel keelekursuseid. Üksi ei taha ikkagi minna, nii et ma teen siis mõned hüpped tagasi, et saaks koos edasi minna ja lähen tugisambana kaasa.

Ja küll Iti ja Annu ka kord oskavad hispaania keeles nii mõndagi öelda. Suhtumine on neil ju õige "Hace tiempo", "Calmate" ja "Manana es dia tambien" ehk siis "Aega on", "Rahune maha" ja "Ka homme on päev".

Mina koos Itiga lähen nädala pärast Eestise, et oma kõige kallimatega emakeeles jutustada ja päriselt kallistada! Sellest reisust teen ka väikese nupukese:)