Kaks märksõna- kohalolu ja päris...

Nüüd kui oleme oma uues kodus peaaegu kuu aega elanud oleme vaikselt püüdnud kogukonda sulanduda. Alguses me pigem jälgisime, kuid nüüd juba heameelega teeme samme lähemale, oleme avatud ning püüame hispaania keeles nendega oma võimete piires suhelda. Ja te ei kujuta ette, kuidas seda ponnistust hinnatakse. Sind toetatakse, aidatakse, püütakse vahepeal ise punnitada inglise keelt, kuid mis kõige tähtsam- sa tunned et ei ole võõras ning on lootust ühel hetkel end täitsa omana tunda. Need hetked on nii päris ning me oleme neis hetkedes kohal.

Kethi sai külapäevade ajal tuttavaks esimeste kohalikega, kellega jutustati peaaegu kaks tundi. Ja kogu selle aja ei tulnud mobiil kotis meeldegi. Oli kohalolu ja päris suhtlus. Siin on noored väga palju õues ja kokku ei tulda telefone kasutama. Näiteks ei kasutata siin ühte väga populaarset rakendust snapchati, vaid suhtluskanalina kasutatakse whatsappi ning sedagi enamasti helistamiseks, mitte kirjutamiseks.

Kuid see mis südame alt ikka väga soojaks teeb, mis viib ennast lapsepõlve mälestustesse, sest see tunne on nii tuttav, armas ja oma. Unustad täiesti ära, et see materiaalne ning tehnikast pungil maailm meie ümber üldse eksisteerib. Siin on nii, et inimesed sagivad hommiku poole, lõuna ajal on kõikjal ikkagi üsna vaikne ning paljud peavad siestat. Õhtul kella 8 ja 9 vahel on justkui kogu külal mingi uus ja energiast tulvil hingamine. Tullakse kokku- ÕUE (meie maja ees olevasse parki). See aeg, mis ühiselt õhtuti pargis veedetakse on nii päris-päris, kohalolu maksimaalne ja sellest osa saada südantsoojendav. Õhtune Plaza de San Lorenzo park, kuhu on kokku tulnud nii emad, isad, lapsed, vanavanemad, koerad... Väiksemad lapsed mängivad kõik koos mänguväljakul, emad jutustavad ja jälgivad mänguväljaku küljel, osad poisid mängivad isadega jalkat, teised poisid mängivad ukakat, pargi betoonist äärele on tüdrukud valmis seadnud poe, kuhu on laotatud nii lehti, kive kui toikaid ning nukuvankritega poekülastajad suunduvad pargipingile üles seatud koju. Memmed istuvad ja jälgivad kõike toimuvalt soojalt. Osad isad on taatidega pargi ääres olevas baaris kohad sisse võtnud, õllekannud ees. Koerainimesed on end ühiselt sisse seadnud pargi muruplatsil ning silitavad üksteise koeri. Noored istuvad mänguväljaku äärsel kõrgel betoonist aial reas, taustal muusika.

Ja mul on deja vu, ma olen sarnases hetkes olnud, kunagi ammu kolmekümne aasta jagu aega tagasi... Nii kuramuse äge! 

See kõik on nii päris, lihtne, ehe ja armas... Ja heites hetkeks pilgu tulevikku, tunnen rahu... Ja hoolimata sellest, et meie päevades on palju ka neid hetki, kus oleme kurvameelsed, uitame mälestustes ning igatseme oma pere, lähedasi ja sõpru. See on selline valusmagus tunne...