Emadepäev🤍

Vahest on nii, et raske on oma tundeid ja mõtteid sõnadesse panna, sest sõnad ei suuda edasi anda seda, mida süda kõike öelda tahab.

On emadepäev. Hommik algab videokõnega kodust ja Mimmu soovib nii toredasti: "Ilusat emmedepäevasid". Mitte päeva, vaid päevasid. Oma lapsi kannadki oma südames iga päev.

Sõidan lõunase rongiga Viljandi poole ja ootusärevus on nii suur. Muusika saatel vaatan vuhisevast rongiaknast välja ning imetlen kevadist Eestimaad. Ma olen alati kevadist kodumaad armastanud, see on selline lootusest tulvil aastaaeg. Südames on nii soe tunne kui imetlen Emakese looduse kevadist meistritööd, inimeste kodusid ja koduaedades toimetavaid inimesi. Kõige selle keskel elades oli see igapäevane ja sa justkui pigistasid ühe silma kinni ja ei märkanud kõike seda kaunist enda ümber. Taban end mõttelt- appi kui palju ma nüüd näen ja märkan. Küll oled sa ilus, Eestimaa. Kui rong peatustes seisatab, on perroonidel nii palju armastust. On ju emadepäev. Lilled näpus kallistatakse oma emasid ja vanaemasid. Viljandile lähemale jõudes muutub ootusärevus nii suureks, et ma ei suuda enam istuda, vaid korjan oma kompsud kokku ja lähen ukse ette seisma.

Rong jõuab kohale ja ma näen, kuidas minu emme seisab perroonil ja otsib mind silmadega vaguniakendest. Avan uksed ja jooksen tema juurde, et teda kõvasti-kõvasti kallistada. Ja me mõlemad nutame korraliku koguse rõõmupisaraid. Kaugel elades peab arvestama sellega, et igatsusest saab sinu igapäevane kaaslane ning taaskohtumise rõõm kipub alati pisaraterohke olema.

Võtame suuna minu väimehe Rolandi vanematekodu poole, et koos tema sünnipäeva tähistada, mis sellel aastal sattus just emadepäeva peale. Jummel kui pikad võivad olla vahest 15 minutit kui sa nii väga ootad. Kohale jõudes jookseme Annuga üksteisele vastu ning kallistame kõvasti-kõvasti ja jälle voolavad pisarad ojadena. Minu Annuke, mu silmaterake. 21 aastat tagasi oli minu esimene emadepäev emmena ja täna, sinu esimesel emadepäeval olen ma koos sinuga. Ootan kärsitult, millal pisike Mattias ärkab, et saaks teda kaisutada, musutada ja nuusutada. Kõik meeled on lapselast nii väga igatsenud. Kui väike rõõmupall ärkab, siis on taas silmad rõõmust vett täis.

Ma olen nii tänulik iga hetke eest, mille veedan kodumaal käies endale kõige kallimatega. Ja need hetked mööduvad kuidagi eriti kiiresti, seon need hetked kõik kenasti kokku, pakin oma südamekambritesse ja võtan endaga koju kaasa.