Mul tõesti pole üldse olnud "vaimu" peal blogi kallal nokitseda ja tegelikult oli meil siin "hetkedele pühendunud" olemine, sest Annu tuli meile koos Randoga* külla (*Rando on meie ristipoeg). Oiii kuidas me kõik teda igatsesime ning kui mõnus ja terviklik oli see kahenädala jagu olemist kogu meie gängiga. Ja ma sain taaskord kinnitust, et KODU on TUNNE ja mitte koht! Ja tunde loovad meile inimesed. Seda sooja ja mõnusat kodust tunnet võid sa kogeda kus iganes. Olulised on inimesed ja hetked!
Mis siin salata- kolimine kauge ookeani taha, teise kultuuri ja keele rüppe, raputab sind ka inimesena. Paratamatult tekivad uued vaated elule, sest oled ennast füüsiliselt distantseerinud senimaani tuttavast ja turvalisest keskkonnast. Igatsuse tundest saab sinu igapäevane kaaslane. Vahest on ta kurb, vahest aga rõõmsameelselt meenutav... Sa mõistad, et sulle kallid inimesed ja nendega koos veedetud aeg ei ole mitte midagi iseenesestmõistetavat. Vaid see on kõige ilusam kingitus, mida teineteisele kinkida.
Kui veedad piiratud aega endale kallite inimestega, siis tundub ka kaks nädalat vaid silmapilk. Isegi kui tegelikkuses mahtus sinna ajaraami tegelikult nii palju. Eks me tuuseldasime natuke ringi ka, aga kõige enam aega veetsime me ühiselt koduterrassil koos jutustades, naerdes, pikutades, süües... Ja märkamatult oli kätte jõudnud aeg teineteist hüvastijätuks kõvasti kallistada...No see on iga kord niii kuramuse raske ja valus...
Pisarad pühitud ja südamele peale puhutud sukeldusime uude arginädalasse, mil saatsime oma pisikese 4 aastase Mimmu kooli. Tõepoolest mitte lasteaeda, vaid kooli. Ja asjaajamised Kethi kooli saamisega panevad meie kannatuse korralikult proovile! Aga sellest juba järgmises postituses.
Add comment
Comments